Uudised

Ebaõiglaselt koormav hankeleping - kas kanda kahjum või riskida lepingu rikkumisega?

‹ Kõik uudised

Ebaõiglaselt koormav hankeleping - kas kanda kahjum või riskida lepingu rikkumisega?


RASKi riigihangete valdkonna kaasjuht Keidi Kõiv kirjutab ehitusuudised.ee portaalis tänases turusituatsioonis ebaproportsionaalselt koormavaks kujunenud hankelepingutest ning vähe praktikat leidnud võimalustest juba sõlmitud lepingute hinna muutmiseks. 


Avaldame artikli täismahus.

Lisaküsimuste tekkimisel uuri lisa:  keidi.koiv@rask.ee 


Riigihangetes on peaaegu alati olulisimaks komponendiks hind. Aasta aastalt on aga konkurents riigihangetes ning seda eriti ehitustööde riigihangetes tihenenud. See on toonud kaasa ettevõtjate poolt pakkumuses arvestatava kasumimarginaali tagasihoidlikkuse. Kui lisada väikesele marginaalile ligi 6 kuud väldanud järjepidev ehitusmaterjalide hinnatõus koos energiahindade kiire kasvuga, on paljud hankelepinguid sõlminud ettevõtjad põhjendatult mures, kas lepingu täitmine ja algselt pakutud hinnas ehitustööde lõpule viimine ilma märkimisväärse kahjumita üldse reaalne on.

 

Hankelepingute muutmise praktika on tagasihoidlik


Riigihangete seadus näeb ette mitmed alused, mil juba sõlmitud hankelepingu muutmine on võimalik ning seda ka oluliste lepingukomponentide korral, nagu näiteks lepingu hind.

Mugavaimaks võimaluseks on kindlasti olukord, kus lepingu muutmise võimalus oli selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt riigihanke alusdokumentides ette nähtud ning ei vaja sellest lähtuvalt muudatuse lubatavuse üle otsustamiseks keerulist sisuanalüüsi nagu seda vajavad üldjuhul muud seaduses ettenähtud hankelepingu muutmise alused.

 

Kuigi praktika näitab, et hinna muutmise võimalustega arvestamine ning seda just pikemate ehituslepingute puhul võib olla vältimatult vajalik, kuna lepinguga seotud riskid on kõrgemad, siis nähtub lepingu muutmise võimaluse sätestamist riigihanke alusdokumentides vähe. Samuti on lapsekingades muude hankelepingu muutmise aluste praktika ja seda põhjusel, et üldjuhul vaadeldakse hankelepingu muutmist kui ohtu menetluse tulemuslikkusele ja sellele järgnevatele võimalikele protsessidele.

 

Vaatamata aga hankelepingu sh ka hinnakokkulepete muutmise võimalusele, tuleb ettevõtjatel arvestada, et riigihangete seaduse alusel hankelepingu muutmine on üksnes hankija õigus. See tähendab, et riigihangete seaduse alusel hankijalt hankelepingu muutmist nõuda ei saa.

 

Hankija keeldumine lepingu muutmisest ei tähenda absoluutset lõppu


Alates hankelepingu sõlmimisest alluvad pooltevahelised suhted eraõigusele, arvestades riigihangete seaduses sätestatud erisusi.

 

Eraõigusest tuleneb muuhulgas ka kohustus lähtuda lepingu täitmisel mõistlikkuse põhimõttest ning käituda üksteise suhtes heas usus ehk mitte käituda seadusvastasel viisil ja mitte tekitada kahju teisele isikule.

Sellest nähtuvalt on muidugi küsitav, kas hea usu põhimõttega saab pidada kooskõlas olevaks olukorda, kus hankija keeldub hankelepingu muutmisest olukorras, kus turusituatsioon on muutunud sedavõrd oluliselt, et on kallutanud majandusliku tasakaalu täielikult ettevõtja kahjuks ning millist muutust pooled ette näha ei osanud.

 

Ettenägematuid ja ühe poole jaoks majanduslikku tasakaalu oluliselt kallutavaid olukordi reguleerib hea usu põhimõtte edasiarendusena võlaõigusseaduse § 97.

Selle kohaselt on lepingu ühel poolel õigus nõuda teiselt lepingu muutmist kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad selle aluseks olevad asjaolud, millega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadav väärtus oluliselt väheneb.

Seadus ei piira nimetatud võimaluse rakendamist hankelepingutele. Lepingu esialgse vahekorra taastamise nõue võib teoreetiliselt olla põhjendatud ka riigihankelepingute korral ning eeskätt juhtudel, kus esinevad küll eeldused hankelepingu muutmiseks, kuid hankija sellisest võimalusest keeldub.

 

Kas kasvanud toorme- ja energiahinnad võivad anda aluse nõuda lepingulise vahekorra taastamist ka hankelepingutes?

 

Näiteks väärib tõstatamist ja lähemat analüüsi küsimus, kas ehitustöövõtulepingutes võib viidatud alust rakendada, kui muutuvate toorme- ja energiahindade tõttu muutub töövõtulepingus kohustuste täitmise kulu töövõtjale sedavõrd kõrgeks, et esialgselt pakutud lepingu maksumus koos kasumiga ei kata projekti elluviimise kulu.

Sõltuvalt juhtumi asjaoludest võib selline õigus töövõtjal tekkida ning vähemalt ei ole põhjust sellist võimalust „tööriistakastist“ välistada. Arvestama aga peab, et tegemist on keerulise ja küllaltki piiratud juhtudel rakendust leidva olukorraga.

Lepingulise vahekorra taastamise nõude rakendamise võimalus võib riigihankelepingute täitmisel osutuda oluliseks ka lepingu rikkumise vältimiseks. Nimelt sätestab lepingulise vahekorra taastamise nõue, et olukorras, kus lepingu muutmine ei ole võimalik või ei ole teise lepingupoole suhtes mõistlik, või kahjustatud lepingupool lepingu lõpetada.

Sellisel juhul on tegemist õiguspärase lepingu lõpetamise alusega, mille tagajärjena ei ole tellijal võimalik kohaldada ettevõtja suhtes lepingu rikkumisega seonduvat, sh märkida riigihangete registrisse lepingu lõppemise asjaoluna ettevõtja poolset rikkumist.

Kuid nii, nagu on Eestis lapsekingades riigihangete seaduse alusel riigihankelepingute muutmine, on seda ka eraõiguses sätestatud lepingulise vahekorra taastamise regulatsioon. Tegemist on küllaltki erandliku olukorraga, mille rakendamise võimalus on sõltuvuses sellest, kas on täidetud võlaõigusseaduses sätestatud ranged eeldused, mis on samas sõnastatud ebamääraselt ja jäävad kindlasti mitmes sisulises aspektis kohtupraktika kujundada.

 

Küsimuste tekkimisel uuri lisa: keidi.koiv@rask.ee