Uudised
Sandra Kaas analüüsib õigusajakirjas Juridica haldusorganite rolli ja vastutust Natura 2000 alasid mõjutavate tegevuste keskkonnamõju hindamisel
Sandra Kaas analüüsib õigusajakirjas Juridica haldusorganite rolli ja vastutust Natura 2000 alasid mõjutavate tegevuste keskkonnamõju hindamisel
Õigusajakirja Juridica selle aasta avanumbris analüüsib RASKi õigusekspert Sandra Kaas, kuidas suhestuvad omavahel Natura hindamisel loa andmist otsustava haldusorgani ja luba taotleva arendaja kohustused ning vastutus menetluses olulist tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel.
Eestis on Natura 2000 alasid palju ja sellest tulenevalt on Natura hindamine sageli uute arendustegevuste lubamise eelduseks. Eesti õiguses toimub Natura hindamine üldise keskkonnamõju hindamise vormis vastavalt kas keskkonnamõju hindamise menetluses või keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses. See tähendab, et väikseimagi kahtluse korral – et kavandatav tegevus võib oluliselt ja ebasoodsalt mõjutada Natura 2000 ala – tuleb algatada täiemahuline keskkonnamõju hindamine ning selle käigus teha Natura hindamine. Natura hindamisel võib tõusetuda mitmeid küsimusi, mille suhtes on arendaja ja otsustaja erineval seisukohal. Kui mingis küsimuses on erinevad või isegi vastandlikud seisukohad, siis kuidas jõuda üksmeelele? Kes peaks küsimust täiendavalt uurima ja uusi andmeid otsima? Kas see on arendaja ülesanne, sest tal on haldusmenetluses kaasaaitamiskohustus, või tuleb teavet hankida ja analüüsida hoopis haldusorganil, sest tal lasub uurimiskohustus?
Praktikas on arusaam Natura hindamise menetluse eri osapoolte kohustustest ja vastutusest ning arendaja poolt koostatava hindamisaruande sisust ja eesmärgist ebaselge. Natura hindamise halduspraktikas võib Eestis täheldada tendentsi, mille järgi lükkavad otsustajad sisulise hindamisotsuse tegemise teatud juhtudel arendaja kaasatud loodusekspertidele, nõudes muu hulgas viimastelt kõikide võimalike küsimuste, sealhulgas väärtuskonfliktide ammendavat lahendamist hindamisaruandes. Seetõttu on alust väita, et tänases Natura hindamise halduspraktikas on otsustajate enda vastutusala tasakaalust välja läinud. Seda kinnitavad nii Eesti mõjude hindamise halduspraktika uuringud kui ka halduskohtutesse jõudvad keskkonnaalased vaidlused, kus peamiseks vaidlusküsimuseks on keskkonnamõju hindamise sisuline kvaliteet. Sageli on etteheiteks hindamise pealiskaudsus ning puudulikkus. Selgus nendes küsimustes on vajalik, sest Eesti kohtupraktikas on süsteemseks kujunemas juhtumid, kus osapooled vaidlevad keskkonnamõju hindamise aruande ja sellega hõlmatud Natura hindamise sisu üle aastaid. Eriti arvestades seda, et tänases õiguslikus olustikus jäävad hindamisaruannete suhtes tekkivad erimeelsused arendaja jaoks operatiivse sisulise lahenduseta, sest senise kohtupraktika järgi ei ole võimalik hindamisaruande otsustaja poolt heaks kiitmata jätmist menetlustoiminguna lõplikust haldusaktist eraldi vaidlustada.
Kuigi artikkel keskendub Natura hindamisele, siis saab selle järeldused teatud ulatuses üle kanda ka keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele laiemalt, sest sarnased küsimused seoses uurimispõhimõtte ja kaasaaitamiskohustusega tõusetuvad ka neis menetlustes.
Sandra Kaasi õigusanalüüs ajakirjas Juridica põhineb tema enda magistritööl, millega Sandra lõpetas 2022. aasta kevadel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpingud cum laude.
Loe pikemalt siit
Eestis on Natura 2000 alasid palju ja sellest tulenevalt on Natura hindamine sageli uute arendustegevuste lubamise eelduseks. Eesti õiguses toimub Natura hindamine üldise keskkonnamõju hindamise vormis vastavalt kas keskkonnamõju hindamise menetluses või keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses. See tähendab, et väikseimagi kahtluse korral – et kavandatav tegevus võib oluliselt ja ebasoodsalt mõjutada Natura 2000 ala – tuleb algatada täiemahuline keskkonnamõju hindamine ning selle käigus teha Natura hindamine. Natura hindamisel võib tõusetuda mitmeid küsimusi, mille suhtes on arendaja ja otsustaja erineval seisukohal. Kui mingis küsimuses on erinevad või isegi vastandlikud seisukohad, siis kuidas jõuda üksmeelele? Kes peaks küsimust täiendavalt uurima ja uusi andmeid otsima? Kas see on arendaja ülesanne, sest tal on haldusmenetluses kaasaaitamiskohustus, või tuleb teavet hankida ja analüüsida hoopis haldusorganil, sest tal lasub uurimiskohustus?
Praktikas on arusaam Natura hindamise menetluse eri osapoolte kohustustest ja vastutusest ning arendaja poolt koostatava hindamisaruande sisust ja eesmärgist ebaselge. Natura hindamise halduspraktikas võib Eestis täheldada tendentsi, mille järgi lükkavad otsustajad sisulise hindamisotsuse tegemise teatud juhtudel arendaja kaasatud loodusekspertidele, nõudes muu hulgas viimastelt kõikide võimalike küsimuste, sealhulgas väärtuskonfliktide ammendavat lahendamist hindamisaruandes. Seetõttu on alust väita, et tänases Natura hindamise halduspraktikas on otsustajate enda vastutusala tasakaalust välja läinud. Seda kinnitavad nii Eesti mõjude hindamise halduspraktika uuringud kui ka halduskohtutesse jõudvad keskkonnaalased vaidlused, kus peamiseks vaidlusküsimuseks on keskkonnamõju hindamise sisuline kvaliteet. Sageli on etteheiteks hindamise pealiskaudsus ning puudulikkus. Selgus nendes küsimustes on vajalik, sest Eesti kohtupraktikas on süsteemseks kujunemas juhtumid, kus osapooled vaidlevad keskkonnamõju hindamise aruande ja sellega hõlmatud Natura hindamise sisu üle aastaid. Eriti arvestades seda, et tänases õiguslikus olustikus jäävad hindamisaruannete suhtes tekkivad erimeelsused arendaja jaoks operatiivse sisulise lahenduseta, sest senise kohtupraktika järgi ei ole võimalik hindamisaruande otsustaja poolt heaks kiitmata jätmist menetlustoiminguna lõplikust haldusaktist eraldi vaidlustada.
Kuigi artikkel keskendub Natura hindamisele, siis saab selle järeldused teatud ulatuses üle kanda ka keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele laiemalt, sest sarnased küsimused seoses uurimispõhimõtte ja kaasaaitamiskohustusega tõusetuvad ka neis menetlustes.
Sandra Kaasi õigusanalüüs ajakirjas Juridica põhineb tema enda magistritööl, millega Sandra lõpetas 2022. aasta kevadel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpingud cum laude.
Loe pikemalt siit