Uudised
Riigikohus selgitas ristimetsade kaitsmisega seonduvaid omavalitsuste õigusi ja kohustusi üldplaneeringute koostamisel
Riigikohus selgitas ristimetsade kaitsmisega seonduvaid omavalitsuste õigusi ja kohustusi üldplaneeringute koostamisel
6. detsembril 2022 tegi Riigikohus olulise otsuse omavalitsuste autonoomia ja ristimetsade küsimuses, milles RASKi keskkonna ja planeeringute valdkonna juht Villy Lopman oli esindajaks Põlva vallavalitsusele Riigikohtusse pöördumisel. Kohtuasja keskmes oli tükike Eesti kultuuripärandist – ristipuud – ehk osa sajandeid vanast matusekombestikust. Põlva Vallavolikogu pöördus otse Riigikohtu poole, et saavutada selgus omavalitsuste üldplaneeringuga seotud õiguste ja kohustuste osas, mis puudutas raiete piiramist ehk ristipuude kaitset.
Valda esindanud Lopman selgitas kohtusse pöördumise tausta tekkinud põhimõttelise küsimusega ja võimaliku põhiseaduse konfliktiga olukorras, kus planeerimisseadus kohustab valda kohalikku kultuuripärandit ehk ristipuid kaitsma ja säilitama, aga metsaseadus piirab samas võimalust raiepiiranguid kehtestada. „Vallavolikogu otsustas pöörduda murega otse riigikohtu poole, et vältida hilisemaid konflikte ja kümneid kohtuvaidlusi metsaomanikega,“ ütles vandeadvokaat.
Tema sõnul asus Riigikohus tehtud otsusega seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on õigus üldplaneeringutes võtta vastu otsuseid, mis reguleerivad puude raiumist. „Antud vaidluses tähendab see, et omavalitsusel on õigus kaitsta kohalikku kultuuripärandit ja rakendada selleks vajalikke piiranguid, mis kaitseksid neid raie või tuulemurru eest,“ selgitas Lopman.
Riigikohus tõi välja, et õiguskord annab ristipuude kaitsmiseks lisaks planeerimisseadusele veel erinevaid võimalusi läbi looduskaitseseaduse või kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse. Piirangute rakendamisel tuleb ühtlasi hinnata, kas võib olla vajalik piirangust puudutatud isikutele hüvitise maksmine. Seda juhul kui muul moel pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel.
„Kuna põhiseaduse järgi on igaühel kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda, siis tuleb seda arvestada ka hüvitiste maksmise vajaduse ja määra hindamisel. Vajadusel tuleb hüvitada osa, mis on isiku huve arvestades ebaproportsionaalselt suur koormus,“ kommenteeris Lopman. Riigikohus nentis ka, et piirangute kestvus sõltub kaitstavate puude elueast. „Seega on piirangud eeldatavasti pikaajalised, kuid mitte igavesed, mistõttu ei pruugi olla õigust ja alust kinnistu sundvõõrandamiseks.“ lisas ta.
Riigikohus selgitas, et hüvitamiskohustus on piiratud omaniku talumiskohustusega. Seega tuleb piirangute rakendamisel kohalikul omavalitsusel analüüsida ja hinnata, kas esineb hüvitamise vajadus ning mis oleks igal konkreetsel juhul õige hüvitise summa. „See ei saa olema lihtne kohalike omavalitsuste ega ka hüvitise saajate jaoks. Omavalitsuste jaoks on oluline aga see, et üldplaneeringu menetlus ei peatu olukorras, kus omanikuga ei jõuta kokkuleppele või kokkuleppe leidmine võtab palju aega,“ selgitas vandeadvokaat.
Villy Lopmani hinnangul julgustab Riigikohtu otsus omavalitsusi ka edaspidi pöörduma sagedamini olulistes küsimustes otse Riigikohtu poole, et lahendada omavalitsuse enesekorraldusõigusega seotud probleeme.
Valda esindanud Lopman selgitas kohtusse pöördumise tausta tekkinud põhimõttelise küsimusega ja võimaliku põhiseaduse konfliktiga olukorras, kus planeerimisseadus kohustab valda kohalikku kultuuripärandit ehk ristipuid kaitsma ja säilitama, aga metsaseadus piirab samas võimalust raiepiiranguid kehtestada. „Vallavolikogu otsustas pöörduda murega otse riigikohtu poole, et vältida hilisemaid konflikte ja kümneid kohtuvaidlusi metsaomanikega,“ ütles vandeadvokaat.
Tema sõnul asus Riigikohus tehtud otsusega seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on õigus üldplaneeringutes võtta vastu otsuseid, mis reguleerivad puude raiumist. „Antud vaidluses tähendab see, et omavalitsusel on õigus kaitsta kohalikku kultuuripärandit ja rakendada selleks vajalikke piiranguid, mis kaitseksid neid raie või tuulemurru eest,“ selgitas Lopman.
Riigikohus tõi välja, et õiguskord annab ristipuude kaitsmiseks lisaks planeerimisseadusele veel erinevaid võimalusi läbi looduskaitseseaduse või kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse. Piirangute rakendamisel tuleb ühtlasi hinnata, kas võib olla vajalik piirangust puudutatud isikutele hüvitise maksmine. Seda juhul kui muul moel pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel.
„Kuna põhiseaduse järgi on igaühel kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda, siis tuleb seda arvestada ka hüvitiste maksmise vajaduse ja määra hindamisel. Vajadusel tuleb hüvitada osa, mis on isiku huve arvestades ebaproportsionaalselt suur koormus,“ kommenteeris Lopman. Riigikohus nentis ka, et piirangute kestvus sõltub kaitstavate puude elueast. „Seega on piirangud eeldatavasti pikaajalised, kuid mitte igavesed, mistõttu ei pruugi olla õigust ja alust kinnistu sundvõõrandamiseks.“ lisas ta.
Riigikohus selgitas, et hüvitamiskohustus on piiratud omaniku talumiskohustusega. Seega tuleb piirangute rakendamisel kohalikul omavalitsusel analüüsida ja hinnata, kas esineb hüvitamise vajadus ning mis oleks igal konkreetsel juhul õige hüvitise summa. „See ei saa olema lihtne kohalike omavalitsuste ega ka hüvitise saajate jaoks. Omavalitsuste jaoks on oluline aga see, et üldplaneeringu menetlus ei peatu olukorras, kus omanikuga ei jõuta kokkuleppele või kokkuleppe leidmine võtab palju aega,“ selgitas vandeadvokaat.
Villy Lopmani hinnangul julgustab Riigikohtu otsus omavalitsusi ka edaspidi pöörduma sagedamini olulistes küsimustes otse Riigikohtu poole, et lahendada omavalitsuse enesekorraldusõigusega seotud probleeme.